15.04 toimus selle aasta esimene Magnet Talks, kus esinesid Magnet Awardsi võitjad kahest kategooriast: Prisma Peremarketid ning Politsei- ja Piirivalveamet koos Sisekaitseakadeemiaga. Kui peaks kogu päeva üheks mõtteks kokku võtma, siis see oleks ilmselt see: inimesed usuvad seda, mida kogevad ja mida teised inimesed räägivad. Olgu selleks töötaja LinkedIn-i postitus, hästi tehtud karjäärileht või võimalus Vabaduse väljakul politseinikuga silmast silma rääkida. Tööandja bränd on kogemus.

Positiivne info ei levi ise

Instari tegevjuht Kersti Vannas rääkis töötajate kui saadikute rollist ja tõi välja midagi, mida me kõik tegelikult teame, aga sageli ignoreerime: negatiivne info levib ise, positiivne mitte. Kui midagi on halvasti, jõuab see inimesteni ilma igasuguse turundusplaanita. Kui midagi on hästi, siis peab keegi selle välja ütlema. Siin tulevadki mängu töötajad.

Inimesed loevad sotsiaalmeedias kordades suurema tõenäosusega sõbra või tuttava postitust kui ettevõtte loodud sisu. See tähendab, et kõige mõjusam tööandja bränd elab inimeste isiklikes profiilides. Kui töötajal on midagi päriselt jagada, siis see töötab. Kui ei ole, siis ei päästa ka parim koolitus.

Seetõttu eristab Kersti kahte lähenemist: ühekordne inspiratsioonikoolitus vs pikaajaline saadikute programm. Viimane on see, mis tegelikult harjumusi muudab. Seal on süsteem, järjepidevus ja sageli ka üks inimene, kes programmi ka hiljem vedama jääb.

Ja nagu öeldakse: kui ei mõõda, siis ei juhi. Oluline on eristada strateegilisi ja taktikalisi mõõdikuid tehtud töö hindamiseks. Mõlemad on kasulikud, aga segamini ajades võib juhtuda, et tähistame vale võitu.

Karjäärileht on ettevõtte visiitkaart

Prisma Peremarketi näide oli väga hea meeldetuletus, et karjäärileht on tööandja brändi visiitkaart. Prisma värbamisjuht Ly Leek ja kommunikatsioonijuht Kertu Kärk jagasid oma kogemust auhinna toonud karjäärilehe loomisest.

Nende vana karjäärileht oli klassikaline näide: killustunud, visuaalselt aegunud ja ebaühtlase kasutajakogemusega. Eriti mobiilis. Tulemuseks oli see, mida paljud organisatsioonid tunnevad ehk palju ebasobivaid kandideerimisi ja nõrk kuvand.

Uue lehe loomisel keerati fookus täielikult ümber. Keskmesse tulid päris inimesed ja nende lood. Struktuur tehti loogiliseks, lisati pilte, videoid ja kandideerijale kasulikku infot. See ei olnud kaugeltki mitte ainult HR-i projekt. Kaasatud olid turundus, kommunikatsioon, juhid ja töötajad ning see oli kindlasti põhjus, miks karjäärileht organisatsioonisiseselt väga soojalt vastu võeti.

Tulemused räägivad iseenda eest. Värbamisprotsessi keskmine kestus vähenes 53 päevalt 35 päevani. Inimesed veedavad karjäärilehel rohkem aega, süvenevad sisusse ja teevad teadlikumaid otsuseid.

Kui tahad tähelepanu, mine inimeste juurde

Politsei- ja Piirivalveameti ning Sisekaitseakadeemia ettekande keskmes oli küsimus, millele nad oma organisatsioonides vastust otsisid: kuidas leida inimesi, kellel on päriselt missioonitunne? Sisekaitseakadeemia kommunikatsiooni juhtivspetsialist Kristi Kirikal ning Politsei- ja Piirivalveameti tööandja turunduse spetsialist Nelli Pello rääkisid, kuidas nad tõid politseikadettide vandeandmise Tallinna Vabaduse väljakule, avalikku ruumi, inimeste keskele.

Vandeandmine on muidugi pidulik hetk, aga mitte ainult. SKA ja PPA koostöös valminud üritusel oli võimalus rääkida, küsimusi küsida, näha politseitööd lähedalt, kohtuda kadettide ja ametnikega, näha masinaid, koeri, kriminalistide tööd. See on midagi, mida ükski reklaam ei asenda.

Täna valivad noored töökoha juures ka tähendust, arengut ja tunnet, et nende panusel on väärtus. Aga selleks, et valida, on vaja infot. Kogemusena infot saada on alati tõhus ja see sündmus aitas kogemust luua. Samal ajal muutis politsei rolli ühiskonnas nähtavamaks ja mõistetavamaks.

Baltikum ei ole üks turg

Instari uuringute projektijuht Annika Alus tutvustas uuringutulemuste järgi, kuidas erinevad Eesti, Läti ja Leedu töötajate ootused oma tööandjatele. Uuring tõi hästi välja, kui lihtne on teha valesid eeldusi. Kolm riiki, sarnane ajalugu, geograafiliselt lähestikku – võiks ju arvata, et ootused tööandjale on enam-vähem samad. Tegelikult ei ole.

Näiteks Lätis hinnatakse rohkem isiklike tähtpäevade toetusi. Eestis peetakse tervishoiukulude katmist peaaegu iseenesestmõistetavaks. Leedus oodatakse rohkem tuge haridusele, näiteks õppemaksu katmist. Eestlased tahavad paindlikkust ja kodukontorit, samas kui eelistavad personaalset kabinetti.

See tähendab, et “üks sõnum kõigile” ei tööta. Isegi kui räägime Balti turust. Tööandja bränd peab olema kohalikult tähenduslik. Muidu on see lihtsalt ilus loosung, mis ei kõneta kedagi.