2024. aastal sündis Eestis vaid 9646 last, mis on ajalooline madalseis. See tähendab, et 18 aasta pärast siseneb tööturule napilt alla 10 000 noore, kui võrdluseks näiteks 1988. aastal sündis 25 060 last. Selline suundumus ei ole lihtsalt demograafiline fakt, vaid mõjutab otseselt meie majandust ja tööturgu.

On selge, et kui töötajaid ei ole piisavalt, peavad ettevõtted oma tegevuse koomale tõmbama või uksed sulgema. Iga edukat ettevõtet hoiavad ju üleval ikkagi inimesed. Samuti muutub keerulisemaks välisinvesteeringute ligimeelitamine – ettevõtted eelistavad riike, kus on tagatud kvalifitseeritud tööjõud. Statistikaameti prognoosi järgi langeb tööealiste inimeste osakaal Eestis 2040. aastaks 65%-lt 58%-ni, mis tähendab veelgi teravamat tööjõupuudust.

Paljud ettevõtted on endiselt harjunud sellega, et nad saavad tööle kandideerijate vahel valida, kuid kaugel pole olukord, kus hoopis töötajad valivad endale tööandjaid. Nii mõneski valdkonnas on see olukord käes juba täna (nt IT-sektor või tervishoid), kuid arvestades sündimuse vähenemist, võib öelda, et olukord läheb tulevikus ainult keerulisemaks. Kuidas peaksid Eesti ettevõtted ja riik sellele väljakutsele reageerima?

Huvi välismaal töötamise vastu süvendab tööjõupuudust

Üks oluline tegur, mis süvendab tööjõupuudust, on noorte huvi välismaal töötamise vastu. Instari atraktiivsete tööandjate uuringu kohaselt tunneb 70% tudengitest huvi välismaal töötamise vastu. See tähendab, et suur osa noori kaalub võimalust alustada oma karjääri välismaal või lahkuda Eestist paremate töötingimuste ja kõrgema palga otsinguil.

Selle trendi taga on mitmeid põhjuseid. Esiteks muidugi palgataseme erinevus – paljudes Euroopa riikides on sarnastel ametikohtadel palk oluliselt kõrgem kui Eestis. Teiseks, rahvusvaheline töökogemus, mida peetakse kasulikuks nii isiklikus arengus kui ka hilisemal karjääriredelil. Kolmandaks, laialdasemad karjäärivõimalused: näiteks tipptasemel teadusuuringud, tehnoloogiasektor või suured rahvusvahelised ettevõtted, mis tegutsevad suurriikides, võivad pakkuda rohkem võimalusi kui Eesti tööandjad.

Kui vaadata konkreetseid sihtriike, siis Eesti kodanike rände statistika näitab, et Soome on olnud peamine sihtriik, kuhu suundub suur osa Eestist lahkujatest. Statistikaameti analüüsi kohaselt suundus aastatel 2015–2020 Soome kuus väljarändajat kümnest. Lisaks Soomele on populaarsed sihtriigid ka Suurbritannia, Saksamaa, Rootsi ja Ameerika Ühendriigid. Noorte vanuserühmas (20–29-aastased) on Soome osakaal eriti kõrge, ulatudes 57%-ni, järgneb Suurbritannia 10% ja Austraalia 5%.

Kui sündimus väheneb ja samal ajal liigub osa noori välismaale, tekib küsimus: kuidas täita tulevikus vabu töökohti? Kas Eesti ettevõtted suudavad pakkuda piisavalt konkurentsivõimelisi tingimusi, et hoida talente kodumaal? Mida saaks riik teha, et muuta Eesti tööturg atraktiivsemaks, näiteks läbi maksupoliitika või elukeskkonna parandamise?

Tasub muidugi mõelda, kas noorte lahkumine on alati probleem. Paljudel juhtudel naasevad nad hiljem kodumaale rahvusvahelise kogemuse ja uute oskustega, tuues kaasa väärtuslikke teadmisi ja kontakte. Küsimus on aga selles, kas meil on nende jaoks olemas sobivad tingimused, kuhu naasta või suunduvad nad tagasi riikidesse, kus nende karjäär on juba hoogu saanud.

Kas automatiseerimine on tulevik?

Tööjõupuuduse ja vananeva elanikkonna probleemiga silmitsi seistes on mitmed riigid hakanud otsima lahendusi tehnoloogia ja innovatsiooni abil. Üks tuntumaid näiteid on Jaapan, kus juba aastakümneid on investeeritud robootikasse ja automatiseeritud lahendustesse, et kompenseerida töötajate nappust. Näiteks on tootmis- ja teenindussektoris kasutusele võetud tehisintellektil põhinevad robotid, kes suudavad täita lihtsamaid ja rutiinseid ülesandeid. Samuti on Jaapan avanud oma tööturgu välismaistele spetsialistidele, et leevendada kriitilist tööjõupuudust, eelkõige tervishoiu- ja hooldussektoris.

Ka Lõuna-Korea on tugevalt panustanud automatiseerimisse ning on maailma üks juhtivaid riike tööstusrobotite arvu poolest töötajate kohta. Riigi strateegia näeb ette, et tehnoloogia areng toetab majandust ning võimaldab säilitada tootlikkust ka siis, kui tööjõu hulk väheneb.

Eestis on tehisintellekti ja robootika areng veel algusjärgus, kuid mitmed ettevõtted investeerivad juba aktiivselt automatiseerimisse. Tööstussektoris on näiteks edukalt rakendatud automaatseid tootmisliine, mis vähendavad vajadust inimtööjõu järele ja suurendavad efektiivsust. Teenindussektoris on hakatud katsetama iseteeninduslahendusi ja robotlahendusi, näiteks kassasüsteemides ja ladude halduses.

Siiski tekib küsimus: kas automatiseerimine suudab täielikult asendada tööjõudu? Kuigi tehnoloogia areng võimaldab vähendada sõltuvust inimtööjõust, vajavad robootika ja automatiseeritud lahendused siiski kvalifitseeritud spetsialiste, kes suudavad neid arendada, hallata ja hooldada. See tähendab, et töökohtade iseloom võib muutuda, kuid vajadus oskustööliste ja IT-spetsialistide järele kasvab veelgi.

Kas Eesti peaks järgima Jaapani ja Lõuna-Korea eeskuju ning suunama rohkem ressursse innovatsiooni ja tehnoloogia arendamisse? Või peaksime panustama hoopis mujale, näiteks tööjõu ümberõppesse ja kvalifikatsiooni tõstmisse? Automatiseerimine on kindlasti üks osa lahendusest, kuid see ei pruugi üksi päästa Eesti ettevõtteid tööjõukriisist.

Kas eestikeelsele haridusele üleminek aitab tööjõupuudust leevendada?

Üks tööjõupuudusega seotud probleem Eestis on see, et osa elanikkonnast ei oma piisavat eesti keele oskust, et edukalt tööturul konkureerida. Eestikeelsele haridusele üleminek on samm selle suunas, et võimalikult paljud Eestis elavad inimesed saaksid kvaliteetse hariduse ja paremad võimalused tööturul. Kui noored, kelle kodune keel ei ole eesti keel, omandavad hariduse riigikeeles, on neil suurem tõenäosus leida tööd ja olla konkurentsivõimelised, selle asemel et jääda tööturult kõrvale või lahkuda Eestist.

Samas ei piisa ainult kooliharidusest. Tööturul on juba täna tuhandeid inimesi, kes ei oska eesti keelt piisavalt hästi, et kandideerida parematele töökohtadele. Siin võiks eeskujuks tuua Prantsusmaa, kus on välja töötatud laiaulatuslikud keeleõppeprogrammid nii sisserändajatele kui ka kohalikele elanikele, kes soovivad oma prantsuse keele oskust parandada. Need programmid aitavad osalejatel tööturule ja ühiskonda paremini integreeruda, mis omakorda vähendab töötust ja aitab leevendada tööjõupuudust.

Eestis on juba olemas erinevaid riiklikke ja eraalgatuslikke keeleõppeprogramme, kuid küsimus on nende kättesaadavuses ja tõhususes. Kas need programmid jõuavad kõigi vajajateni? Kas need on piisavalt praktilised, et keeleõppija saaks kiiresti ja enesekindlalt tööturul hakkama?

Kuigi eestikeelsele haridusele üleminek võib pikemas perspektiivis aidata tööjõupuudust vähendada, ei ole see kiire lahendus. Tõhus keeleõpe ja tööturu vajadustele vastav koolitus peavad käima käsikäes, et Eesti tööjõud oleks võimalikult mitmekesine ja konkurentsivõimeline.

Pensionäride ja noorte potentsiaal

Kui tööealine elanikkond väheneb, on üks võimalus leevendada tööjõupuudust olemasolevate ressursside parema rakendamisega. See tähendab nii pensioniealiste kui ka noorte suuremat kaasamist tööturule.

Paljudes riikides, kus tööjõupuudus on teravaks probleemiks, on hakatud otsima võimalusi, kuidas eakad saaksid kauem tööturul aktiivsed olla. Hollandis on näiteks paindlikud töötingimused pensionäridele muutunud tavapraktikaks: paljud ettevõtted pakuvad võimalust töötada osalise tööajaga või muul viisil, mis vastab vanemaealiste töötajate vajadustele. Selline lähenemine aitab säilitada väärtuslikke teadmisi ja kogemusi tööturul ning vähendab ettevõtete jaoks värbamisraskusi.

Kuidas on olukord Eestis? Statistika järgi töötab Eestis 35% 65–69-aastastest, mis on juba oluliselt kõrgem kui paljudes arenenud riikides. Paljuski on see aga tingitud majanduslikest põhjustest. Pensionist ei piisa paljudele vanemaealistele inimestele elamiseks. Eestis on pensioniealiste töötamine küll võimaldatud, kuid sageli ei ole loodud piisavalt paindlikke töötingimusi, mis toetaksid nende töötamist võimalikult kaua. Ehkki Eestis on pensionäride töötamine juba üsna levinud, tasuks mõelda, kas paindlike töövõimaluste pakkumine võiks veelgi aidata hoida vanemaealisi tööturul.

Teine võimalus on noorte varasem kaasamine tööturule. Paljud Eesti ettevõtted pakuvad praktikavõimalusi ja tudengitele suunatud programme, kuid kas neid on piisavalt? Saksamaal on noorte kaasamine tööturule süsteemsem – seal on levinud duaalõpe, kus noored omandavad samaaegselt haridust ja töötavad ettevõtetes, mis aitab neil varakult tööeluga kohaneda.

Kui Eesti soovib väheneva tööealise elanikkonnaga toime tulla, tuleb mõelda nii vanemaealistele kui ka noortele – pakkuda paindlikke töövõimalusi pensionäridele ja toetada noorte varasemat tööturule sisenemist.

Vähenenud töövõimega inimeste suurem kaasamine
Vähenenud töövõimega inimeste kaasamine tööturule on oluline samm tööjõupuuduse leevendamisel. Soome on näidanud, kuidas sellele grupile keskenduda, pakkudes spetsiaalseid koolitusprogramme ja toetusi, mis aitavad inimestel, kellel on piiratud töövõime, leida endale sobiv töö. Soome süsteem toob esile, kuidas riik ja tööandjad saavad koostöös arendada tööturule ligipääsetavamaid lahendusi, sealhulgas kohandatud töökohti ja erivajadusi arvestavat koolitust.

Eestis on vähenenud töövõimega inimeste tööturule kaasamine teema, mis vajab veel arendamist. Siiski pakuvad mõned organisatsioonid ja riik toetusi, et soodustada erivajadustega inimeste töötamist. Näiteks on olemas riiklikud toetused tööandjatele, kes palkavad erivajadustega inimesi. Samuti pakuvad mitmed organisatsioonid nõustamisteenuseid ja koolitusi, et aidata vähenenud töövõimega inimestel tööturule integreeruda.

Kuna tööjõupuudus muutub üha teravamaks, on äärmiselt oluline, et Eesti ettevõtted ja riik teeksid rohkem koostööd selleks, et suurendada vähenenud töövõimega inimeste osakaalu tööturul. Erilised toetused, paindlikud töötingimused ja kohandatud töövõimalused võiksid olla võtmekomponendid, mis aitavad neil inimestel pakkuda oma panust ühiskonda ja majandusse.

Järgmised sammud

Eesti seisab silmitsi üha teravneva tööjõupuudusega. Siiski on mitmeid lahendusi, mis aitavad olukorda leevendada. Esiteks tuleks Eestis veelgi rohkem investeerida automatiseerimisse ja robootikasse, et kompenseerida tööjõupuudust, kuid samuti tasuks pöörata rohkem tähelepanu töötajate olemasoleva potentsiaali paremale rakendamisele.

Oluline on edendada paindlikke töötingimusi, et võimaldada vanemaealistel ja vähenenud töövõimega inimestel tööturul aktiivseks jääda, samas kui noorte varasem kaasamine tööellu – näiteks duaalõppe ja praktikavõimaluste kaudu – on võtmetähtsusega tulevikuks valmistumiseks. Riik ja tööandjad peavad tagama, et kõikide inimeste, sõltumata vanusest või töövõimest, osalemine tööturul oleks mitte ainult võimalik, vaid ka soodustatud.

Tööturul toimuva muutuse kontekstis on üha tähtsamaks muutumas tööandja bränd. On selge, et olukord läheb järjest keerulisemaks ja talentide enda ettevõttesse saamise nimel tuleb hakata vaeva nägema rohkem kui kunagi varem. Seega tuleb ettevõtetel hakata üha enam mõtlema sellele, kas nende tööandja bränd on piisavalt atraktiivne, et keerulistel aegadel kõige tublimad inimesed enda juurde meelitada.

Peame liikuma sammhaaval suundades, mis aitaksid leevendada tööjõupuudust ja tagada majanduse jätkusuutlikkuse. Oluline on, et riik ja ettevõtted töötaksid koos, pakkudes paindlikke ja mitmekesiseid lahendusi, et leida sobivaid töötajaid ka siis, kui tööjõuga on kitsas käes.